Raamidest välja (0)

Umbes kuu aega tagasi olin ma Tallinnas olukorras, kus mul kahel hommikul oli vaja paariks tunniks oma kohvrist vabaneda. Minu üllatuseks ei olnud Tallinna kesklinnas (sealhulgas ka Balti jaamas) pakihoiu võimalust ning ma pidin loominguliselt asjale lähenema. Ma pöördusin oma murega hotellide poole. Kaks hotelli võtsid mu palve vastu naerunäoga, ma vabandasin, et pole küll hotelli klient, kuid häda ajab härja kaevu ning nad võtsid sõbralikult mu kohvrikese hoiule. Kaks teist hotelli vastasid aga jäigalt, et selline teenus on vaid hotelli külastajatele. Okei, ega ma ei ütlegi, et hotell peaks pakihoiuteenust pakkuma, sest võib-olla tülitab neid sama küsimusega päevas tuhandeid “hädalisi”, kuid mul on vähemalt ühega neist hotellidest juba varasem negatiivsemapoolne kogemus. Ka tookord sain ma oma küsimustele vastuseks “ei” ja põhjenduseks, et pole lubatud või ette nähtud.

See seik pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, et võib-olla ei peaks hotellid nii jäigad olema, nii reeglites ja raamides kinni. Mina seda hotelli, kus ma olen kaks korda saanud negatiivse teeninduse osaliseks (kusjuures ma pean siin kohal ütlema, et hotelli enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda), oma tuttavatele ei soovita. Ma soovitan pigem mõnd teist hotelli, kus ehk teenus ise pole kõige kõigem, kuid teenindus seevastu laitmatu. Kuidas teiega lood on?  Kui ma nädal peale seda kohvrimuret Tallinnas kogesin Norras, Rørose-nimelises linnakeses nädal hiljem täiesti ekstraklassi teenindust (isegi Oskar jääb vist napilt teisele kohale), hakkasin ma “raamides kinni olemisele” veidike rohkem mõtlema. Ma hakkasin mõtlema, et kas Eesti hotellid pole liialt ühenäolised. Ühed ja samad reeglid, tavad, pakkumised, toad…Üsna ühesugused?

Ma ei taha tegelikult kritiseerida Eesti hotellide taset. Mu meelest on lausa imetlusväärne kui palju suurepäraseid ööbimiskohti meil (ka soodsa raha eest) leidub. Teenindus ja pakutav on suuremas jaos hotellidest vägagi tasemel ning nuriseda saab tihti vaid pisiasjade kallal, mis ka kipub olema pigem maitse ja eelistuste küsimus. Aga mulle ei torganud korraga pähe ühtegi hotelli, mis väga kindlal ja omal moel teistest erineks või silma paistaks. Kas meil leidub omanäolisi, nö nišihotelle? Muidugi on eraldi küsimus, kas neile jaguks ka külastajaid ning kas selliseid hotelle üldse vaja on.

Seesama  Rørose hotell, mida ma juba korraks mainisin, on edukas näide julgest pealehakkamisest ühe seesuguse nišihotelliga alustamisest. Ma tahan oma kogemust ka teiega jagada. Ja kes teab võib-olla saab keegi sellest loost innustust.

Minu  Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat’is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien.  Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast.

Meid võttis uksel vastu Saara ning esimesest hetkest oli mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil).  Enne kui me linnaga tutvuma läksime tutvustas Saara mulle teisi tubasid. Ma olin vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud “Vi Menn” ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid “Anne & Stiil” tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas.

64225_538012046276082_1551023701_n

1385934_538011919609428_1059569053_n

Ma võiksin pilte ja emotsioone jagama jäädagi. Väljastpoolt vaadatuna ei oskaks arvatagi, et selles tavalises pruunis kahekordses elumajas on peidus tõeline (ajaloo)pärl. Meie ööbisime pansionaadi korter-toas ja kui me õhtul küünlavalgel lapsega mängisime, siis mul oli korraks tõepoolest tunne, et me oleme ajas tagasi läinud. Ma tundsin, et me olime nagu perekond mõnest 1950-aasta filmist või raamatust. Interjöör ja eranditult kõik detailid, ka mänguasjad, olid nii ajastutruud.

996931_538012179609402_1634248972_n

1378217_538012112942742_491986891_n

1381500_538012182942735_1615621929_n

 Hotelli omanikud, kes kõik hotellis ka tegevad on, rääkisid, et ega nad päris kindlad ei olnud, kuidas hotell vastu võetakse, sest tegu on siiski piisavalt omanäolise ja erilise ööbimiskohaga ja küllalt on siiski inimesi, kes eelistavad alati standardset hotellituba, kuid nende sisetunne ütles, et nad peavad selle ära tegema. Nende sisetunne ei valetanud. Kolme tegutsemisaasta jooksul on Solheim Pensjonat’ist saanud tõeliselt hinnatud ööbimispaik. Nii norrakate kui välismaa külaliste seas. Sõna heast teenindusest ja teistsugusest kogemusest on levinud.

Vot selline teistsugune ööbimiskogemus. Mida teie arvate? Kas te eelistaksite ööbimist pigem klassikalises hotellitoas või oleksite te avatud ka sarnastele nišihotellidele? Kui Eestis selline hotell oleks, kas teist saaks sellise hotelli külastaja?

Kõik fotod on võetud Solheim Pensjonat Facebook kodulehelt.

 

 

Sildid: , , ,
Vaata kõiki kommentaare (0)
Reklaam

Uudiskirjast saad esimesena teada!

Uudiskirjaga jõuvad Sinuni:

• Hotellide sooduspakkumised kuni -70%
• Viimase hetke pakkumised
• Põnevamad blogi postitused