Ruunawere Postipoiste maja – puhkus kõikidele romantikutele! (0)

Ruunawere Postimõis on koht, mille nimi paljudele ehk esimese hooga väga palju ei ütle. Polnud minagi erand, ehkki teadsin paari tuttavat, kes teadsid rääkida, et 1824. aastast pärit koht metsaradade, soode  ja rabade keskel pakub meeldivaid üllatusi ja rõõmsat avastamisrõõmu igaühele. Mmmm… kõlas ahvatlevalt! Ja ehkki laupäeva hommikul Ruunawerre teele asudes vihises tuul näkku ja külma vihmasabinaga kukkusid hoolikalt koolutatud juuksed nukralt lonti juba poole tunniga, oli meeleolu teele asudes ikkagi kuidagi pisut ülev.
14022151_1138828319517203_7986865218163203801_n


Tere tulemast, me ootasime teid

Peagi olimegi Ruunawere Postimõisas kohal, kesk ümbritsevaid metsi ja uskumatult värsket sügist õhku. Vihm oli lakanud, tuul puhises kuskil mujal ja üleüldse tundus, nagu oleksime jõudnud kõigest neljakümne viie minutiga hästi hoitud salajasse kohta, millest keegi peale meie midagi ei teadnud. Ruunawere Postimõis säras õhtuhämaruses kutsuvalt pea- ja hotellihoonega täistuledes, mets kohises ning kuskil kaugel huikas lind. Olime puhkusepaketiks valinud majutuse koos õhtusöögiga romantilises Postipoiste majas, seega ootasime huviga, mis meid ees ootab. Esimese vastuvõtjana tervitas meid suur kollane kass. Meid nähes lõi ta saba tervituseks lipuna püsti ja astus sama otsustavalt peamaja poole nagu kunagi moodustasid inimesed üheskoos Balti keti. Võtsime igaks juhuks kärmelt kotid ja astusime tema järel hotelli sisse registreerimist tegema. Tuli välja, et meid juhatatigi õigesse kohta! Maja perenaine võitis meie südamed kohe oma siiruse ja sõbralikkusega. Kui olime tutvunud üksteisega, uudistanud ajaloolise hõnguga peamaja ning söögituba, oligi aeg suunduda Postipoiste majja.
Olime liigutatud. Mitte et antud olukorras oleks midagi erilist olnud aga just see külalislahkus ja soojus, mis õhkus nii maja perenaisest kui meid ümbritsevast, puudutas. Põhiasjad on põhiasjad. Iga külaline tahab tunda end oodatuna kohas, kus sind tervitab suurepärane vastuvõtt ning asjatundlik teenindus. Seda me ka saime. Tundsime, et olime tõesti oodatud.

Romantika alaku!

Triks-traks, keerasime Postipoiste maja ukse lahti ja… ahh!  Meid tervitas mõnus soojus ja saunalõhn. Avar kaminaruum tugitoolide, diivan koos valmispandud tee ja kohvivaliku, tasside ja lusikatega, klaasist seinaga lavaruum, puust kümblusvann nagu vanas heas filmis, valge nahast diivan, millel hea kaasatoodud raamatut lugeda, soe naturaalne laudpõrand, lai sammastega voodi ja ääääärmiselt mõnus magamistuba koos suure teleka ja helisüsteemiga. Mõtlesime, pagan, selle biidiga saab vabalt kõikidele metsaelanikele ühe korraliku disko korraldada! Käisime toast tuppa ja avasime vahuveini. Ideaalne! Kõlistasime pokaale, panime sauna sooja, pikutasime, saunatasime, pikutasime, käisime vannis ning ajal polnud järsku enam mingit tähtsust. Kõik oli hästi. Ei, lausa suurepärane!
fb71393c2597084051e12cd2fc8e4525_1445500151

Kui hiljem õhtul restoranis veel hiiglasliku ja imemaitsva prae kahe peale peaaegu söödud saime, siis hoolimata algselt planeeritud metsaretkest (ja muust) ei jõudnud me neid ellu viia. Jah, see õhtusöök oli tõesti ei rohkem kui vähem kui hiiglaslik. Suur seakoot koos köögiviljade ja ahjukartulitega – nendest oleks saanud söönuks mitte kaks inimest, vaid pere! Lihtne, samas nii maitsev, kõike niiiiiii palju… ehh. Andsime oma parima aga siiski jäi peaaaegu pool alles. Tõesti, siinsamas oli võimalus minna matkarajale, käia püstkojas, nautida ajalugu Varbola linnuses, külastada Eestimaa Kivide Kuningat, ajada masinale hääled sisse ning pugeda Eesti suurimatesse karstikoobastesse. Huvitavat tegemist kuipalju! Piinlik tunnistada aga meie jõudsime… vaid oma majja tagasi. Läitsime kaminas tule ja  ei teagi, kas oli see liiga heast saunast, vannimõnudest, headest kokteilidest või toiduelamustest- igatahes olime ilma selle kõigetagi rahulolust oimetud.
DSC_0170

Me kohtume veel

Lahkumispäeval hommikusöögilauas arutasime kohvitassi taga, et kummaline, et hoolimata sellest, et Ruunawerest ei leia ülevoolavat glamuuri, luksuslikku spaad või veekeskust, on see koht oma lihtsuses ometi nii võluv ja romantiline. Jah, kui oleks väga otsinud, oleks kindlasti leidnud ka vigasid, mille peale kulmu kortsutada. Aga kas ikka olekski? Meie jaoks polnud peamajast eraldi asuv söögituba miinus, sest nii sai rahulikult sealasuvatest inimestest ja mürast hoolimata oma õhtut ja üksteist nautida. Jah, mõni nurk või koht oleks ehk vajanud värskendust, aga siis? Kõik oli puhas sellest hoolimata. Võtke sama Hotelliveebi romantikapakett (LINK) nagu meie, majutuge Postipoiste majas ning neid muresid pole.

Tõsi, hommikulaud polnud kõikvõimalikest erinevatest hõrgutistest just maani lookas, kuid see polnudki koht, kust seda peaks eeldama või ilmselgeks pidama. Eriti veel, kui kohv oli võrratu, kõik, mis buffet laual leidus, väga-väga maitsev, koduselt tuttav ning jätkus küllaga ka neile, kes saabusid uniste nägudega kohale alles loetud minutid enne hommikusöögi aja lõppu.
Milles siis küsimus?

DSC_0104

Hiljem, jalutades veel ringi enne lahkumist, värsket maaõhku sisse hingates, sügisvärvides küütlevat metsaviirgu vaadates ja  kuulates, kuidas eemal metsas haukusid paar sellesuvist noort rebast, teadsime sõnatult – nii peabki. Selline peabki olema üks päriselt üksteise jaoks võetud aeg, kus telefonid, arvutid, kõpskingad ja juukselakid ununevad kotti ja see ei loe. Noh, päriselt ei loe. Väga hea ja rahulik oli olla. Nii hea nagu oleksime saanud korraks pilgu visata omapärasesse muinasjutumaailma, mis jõudis just alata, kui juba oli lõppemise aeg.

55233839

Me tuleme siia kindlasti tagasi.
Aga ühte viga enam rohkem ei tee. Seda, et jääme vaid üheks ööks.

Vaata kõiki kommentaare (0)
Reklaam

Uudiskirjast saad esimesena teada!

Uudiskirjaga jõuvad Sinuni:

• Hotellide sooduspakkumised kuni -70%
• Viimase hetke pakkumised
• Põnevamad blogi postitused